JUTLUS (diakoon Karl Paju)

Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt! 

​

Rm 12: 1-5

Nüüd, vennad, kutsun ma teid üles Jumala suure halastuse pärast tooma oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks; see olgu teie mõistlik jumalateenistus. Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik. Sest selle armu tõttu, mis mulle on antud, ütlen ma igaühele teie seast, et ta ei mõtleks üleolevalt selle kohta, mida tuleb mõtelda, vaid mõtleks nõnda, et saaks arukaks sedamööda, kuidas Jumal igaühele usu mõõdu on jaganud. Sest otsekui meil on ühes ihus palju liikmeid, aga kõigil liikmeil ei ole sama tegevus, nõnda oleme meie paljud üks ihu Kristuses, üksikult aga üksteise liikmed.
 
Vaadake, väga palju halbu asju saab ja võib juhtuda, aga see, et see on võimalik, ei tähenda, et nõnda ka ilmtingimata läheb. Iga olukord ei käi ilmtingimata Murphy seadust mööda. See tähendab, et kui mingi hüpoteetiline olukord saaks tekkida, siis see ei pea ilmtingimata tekkima. See tähendab, et võimalikud halvad asjad, mis meiega saavad juhtuda, on peaaegu lõputud. Ja ometi me valime paar-kolm suuremat hirmu, suuremat võimalikku katastroofistsenaariumi, mille külge me end klammerdame ja elame, nagu kõik keerleks ümber nende hüpoteetiliste hirmude. Ja ma kardan, et tihti need hirmud, millele me end pühendame, pole üldse väärt kartmist, sest nad on nii pagana ebatõenäolised.

Ent inimmõistus — see ei kuula ratsionaalset argumentatsiooni. Ta on täielikult meie tunnete poolt võetud ja need tulevad ja lähevad tihti nii, nagu Jumal juhatab. Kui keegi arvab, et ma eksin, siis võime kohe siin elava eksperimendi teha. Ja see on väga lihtne. Kui me tõepoolest oleme oma emotsioonide pidajad, siis me peaksime suutma kutsuda esile ükskõik millise neist. Ja miks mitte siis kutsuda esile hea meeleolu? Meeldiv ja rõõmus meel? Palun väga — olge nüüd kohe ja praegu kõik hästi õnnelikud. Miks? Sest see ei tööta nii!

Sest enamik meie meeli on autopiloodil ja toetuvad varasematele kogemustele. See on kõik arusaadav, sest aktiivne osa meie ajust peab pidevalt mingite lolluste ja mõttetute muretsemiste peale aega raiskama. Ja nõnda me ise imame endist seda eluväärtuslikku energiat välja. Me lihtsalt heidame seda kõrvale, sest me ei pühendu piisavalt sellele, mis tegelikult on oluline. Me ei ela hetkes. Me ei rakenda end tarvilikult, vaid murrame pead ja veristame südant, elades mingites fantaasiates, kus kõik pahad asjad juhtuvad meiega kogu aeg ja kõik on hästi halb. Ja elu meie ümber järsku muutubki väga-väga ebameeldivaks.
Ja siis me vaevleme, otsime väljapääsu. Leiame rõõmu — küll ajutist — kõikvõimalikest mõjutajatest. Kes tuimestab end patus, kes eraldub maailmast emotsionaalselt, kes lihtsalt annab alla. Aga ikka ja jälle see näriv ärev tunne annab tunda. Ikka ta saab meid kätte! Ja siis me proovime midagi uut! Me pöördume mingisuguse päästerõnga poole. Me püüame vabaks saada millestki, millest me ise arugi ei saa.

Me mõtleme, et põgeneme uimastite või libasuhete või halbade inimeste eest, aga kui see uus katse ebaõnnestub — mida ta paratamatult teeb — sest ükski asi, ükski tegevus, ükski tähelepanusööja ei suuda meid lõplikult lummata. Ta võib meilt palju aega röövida, aga ükski ei suuda püsivalt meid hoida. Kõige äärmuslikematel juhtudel tapab see, millest me oleme sõltuvuses, meid väga kähku ja väga inetult. Aga üldiselt võib inimene elada ignorantses patus aastakümneid ja mitte kordagi küsida endalt: kas see, kuidas ma elan, on õige? Kas selline elu on elamist väärt?

Ja nagu ma ütlesin, see küsimus tõstatub paljudel esmakordselt alles siis, kui nad on läbimatus, aga järjekordses elukriisis. See on see hetk, kui enese meelepetmine enam ei vea välja. See vale, mida me endile rääkisime, kukub lõplikult kokku, sest ta ei suuda konkureerida selle reaalsusega, milles me elame. See on see hetk, kui me tihtipeale kas anname lõplikult alla ja loobume elus kui sellisest, või me küsime endilt selle kõige raskema küsimuse: miks ma olen siin ja milleks ma olen siin?

Lõviosa meie kaasaegsest humanitaarvaldkonnast laiemas läänes on meeleheitlikult üritanud tolle küsimuse teist poolt alaväärtustada või täielikult ära kaotada. On suur hulk päid siin taeva all, kes usuvad siiralt, et eksistentsiaalsed küsimused on oma olemuselt triviaalsed, sest neile lihtsalt ei eksisteeri vastust. Küsimus, nende väitel, on oma olemuselt eksitav, sest ta eeldab, et üldse eksisteerib mingisugune põhjus kui selline. Põhjused on nende silmis puhtalt inimeste leiutatud abstraktsioonid, mida me kasutame, et end paremini orienteerida siinses reaalsuses. Põhjus on sellisel juhul pigem kronoloogiline, mitte eksistentsiaalne küsimus.

Paraku, seal, mu kallis kogudus, just mure end peidabki. Me oleme in effect otsustanud, justkui kollektiivselt, et tähtis on küll teha, aga mitte millegi jaoks. Teisisõnu — teha tegemise pärast. See on kõige jaburam põhjus üldse midagi teha. Okei, ma teen midagi. Miks? Niisama. Lihtsalt selleks, et oleks midagi teha. Isegi loomad ei tee seepärast asju!

Me teame, et kõigel on põhjus, sest see esineb terves reaalsuses fraktaalsel kujul. Kuna kõik on kõigest üht- või teistpidi sõltuvuses — ehk ükski asi ega olevus ei eksisteeri absoluutses vaakumis — siis in effect on kõigel väga spetsiifiline põhjus eksisteerida. Me oleme osa millestki ja me ise koosneme osadest. Meie siinolek on ainult seepärast võimalik, et kõik tegurid selle olemasoluks eksisteerisid ja eksisteerivad. Meie lõpp ehk mitte-eksistents saabub siis, kui kriitiline arv fundamentaalseid osi enam ei eksisteeri.

Ma kisun liialt abstraktseks. Mida ma üritan mõista anda, on see, et me laseme endid inimkonnana alt, kui me jätame kõrvale vaata et ühed kõige olulisemad küsimused, sest me arvame, et vastused on väärtusetud meie heaolule. Inimene ei suuda optimaalselt ja normaalselt funktsioneerida, kui ta ei saa oma fundamentaalseid vajadusi regulaarselt rahuldatud. Üks nendest vajadustest on sisemine elu — arusaam iseendast ja oma kohast siin reaalsuses.
Neid küsimusi ei ole võimalik käsitledagi, kui me pole mõistnud enese ja maailma vahelist suhet. See tähendab, kui me ei saa aru, kuidas inimene üldse siin peab toimetama. Siin elus. Oma elus.

Ma üritan veel lihtsamalt ja konkreetsemalt öelda: selleks, et olla oma eluga rahul — see tähendab olla elamisega kui sellisega rahul — mitte ilmtingimata, et asjaolud on hetkes head; hetkes võib meid ümbritseda kaos, tähtis on, et sisemiselt me ei lase endid sellest mõjutada — selleks peame mõistma, kes me oleme, kust me tuleme ja milleks me just nüüd ja praegu eksisteerime. Milleks see kõik? Ja milleks mina selles kõiges? Enne kui me ei ole nende reaalsustega valmis silmitsi seisma, pole tõepoolest mõtet end üldse eksistentsiaalsete küsimustega vaevata.

Alles siis, kui me oleme selle töö ära teinud — ja seda tööd saab teha läbi selle koja siin, läbi selle raamatu seal — alles siis jõuame me kõik sellele ühele universaalsele, pühakirjalikule, pühajumaliku järeldusele: et vabadus on meie, kui me lihtsalt laseme lahti. Mitte lahti oma elust ega lahti kontrollist, vaid lahti sellest illusioonist, et me üldse kontrollime.

Väga vähe sellest, mis meid ümbritseb, on meie muuta või juhtida. See lihtsalt ei toimi nii. On neid, kes üritavad terve elu meeleheitlikult kõike ja kõiki vallata. Ja eriti äärmuslikel juhtudel kaotavad paljud oma elud. Mis need ilmasõjad ja muud massikonfliktid muud on kui käputäie inimeste meeleheitlik tahe muuta asju, mis ei vajanud muutmist?

Elu muutub sõltumata sellest, kas meie tahame seda või mitte. Ja ta muutub sõltumatult meie input’ist. Muide, inimene ei oskagi teisiti olla. Oma kõige loomulikumas seisundis on ta ootusärevuses, isegi siis, kui outcome ei sõltu täielikult kunagi ühestki indiviidist. Näiteks spordiüritustel või hasartmängudes — mis paljude jaoks on tänapäeval üks ja seesama.

Selles teadmatuses, aga suures lootuses, peitubki tõde. See on hea näide selles mõttes, et ta on väga selge, aga halb selles mõttes, et ta on moraalselt ebasoovituslik.

Seda ei ütle ma selleks, et noomida, vaid selleks, et meenutada meile, et tõde inimloomusest on peidetud kõikvõimalikesse sfääridesse. Me liigina oleme võimelised korda saatma ütlematuid koledusi ja samal ajal uskumatuid heategusid. Me ei ole must-valged. Me oleme lihtsalt väga-väga hallid olevused.
Ja sellepärast on meil vaba meel. Sellega on meile antud ohjad ja öeldud: sina juhi! Juhi ennast. Aga tempo valib keegi muu. See, kui kaua see kõik kestab, ei ole meie teha. Ainult suund. Ja suunast mõelge siin eeskätt oma emotsionaalsele kompassile. Kuidas suunata oma emotsioone — emotsioone, mida tegelikult ei saagi kontrollida, neid, mis kerkivad esile siis, kui Jumal seda parasjagu tahab.

Aga me saame neid rafineerida küll. Me saame — samamoodi nagu koera — õpetada oma kehale, närvisüsteemile ja alateadvusele, et kui juhtub X, siis järgneb Y. X juhtub niikuinii. Ja paratamatult peab järgnema Y. Aga see, millises fondis või šriftis see Y on, on meie kätes. See ei ole lihtne ega nipsust võetav, aga see on sisseharjutatav ja hakkab ajapikku vilja kandma.

See on seesama loogika, miks me käime jõusaalis või harjutame muusikainstrumenti iga jumala nädal, tihtipeale samadel päevadel ja kellaaegadel. Sest kehal kulub aega, et meie meeltele järele jõuda. Ja see on hea asi — sest kui meie kehad oleksid sama reaktiivsed kui meie meeled, oleks enamik inimesi juba varases lapsepõlves saanud südamerabanduse.

Iga olukord ja sündmus, mida meie närvisüsteem liigendab kui „ohu“, ei ole ilmtingimata oht. Ja sellega jõuamegi jutluse algusesse tagasi. Aga nüüd oleme me midagi juurde õppinud. Nüüd me teame, et peame end nägema läbi õige prisma: mõistma, et meie teha on väga vähe. Seepärast pühendugem pigem sellele, mis seisab parasjagu meie ees, ja tegelegem sellega — mitte muredega, mis me oleme ise välja mõelnud ja mis tegelikult ei eksisteeri ega tõenäoliselt hakkagi eksisteerima.

Meil ei ole palju aega antud siin ilmas. Isegi neil, kes on saja kandis. See tundub pikk, aga ka nende jaoks läks see nagu lennates. Aeg liigub tänamatult edasi, kõik on pidevas muutumises ja me ei ole enam need, kes me mõni aeg tagasi olime. See on hirmutav. Aga selle vastu aitab teadmine, et meie ei ole ega pole kunagi olnud kogu selle kaadervärgi eesvedajad. Maailm sai enne meid hakkama ja saab ka pärast.

Meie päralt oli see põgus kingitus, et kõik vajalikud tegurid meie olemasoluks olid paika loksunud ja me saime siin mõnda aega olla ning oma panuse anda. See ongi kogu muusika. See väike vilksatus.

Ja kas me tõesti tahame selle vilksatuse lõpus öelda: aga ta ei elanudki seda, mis talle oli antud? Ta oli pidevalt oma mõtetes kusagil mujal. Tema ja maailma vahel puudus kooskõla. Nad ei olnud sünkroonis. Tema käitumine ei peegeldanud tema päris reaalsust. Selle asemel, et olla pidevas rõõmus ja ekstaasis, oli ta oma elu kõige kaunimatel perioodidel pidevas vaimses ängis. Miks? Ei tea! Lihtsalt otsustas nõnda!

Sest ta arvas, et elu peab kogu aeg olema ülihästi. Ja kui ei olnud, oli ta paanikas. Ja kui oli üpris hästi, paanitses ta nende aegade pärast, kui ei olnud hästi. Nii elas ta pidevas valmisolekus halvimaks.

Aga mõtle, kui õnnelik ta oleks olnud, kui ta oleks teadnud, et kogu selle asja mõte ongi pühenduda otsingule. Ja otsingu eesmärk on end leida. See tähendab olla avatud maailma kutsele panna meid sinna, kus me oleme kõige vajalikumad — mitte endale, mitte sõbrale, mitte perele, vaid maailmale. Lihtsalt olla seal, kus me parasjagu oleme, ja teha seda, mida me parasjagu teeme, selleks et esile tuua järgmine asi, mis pidi juhtuma.

Siis ta mõistab, et see on rööbastel olev sõit. Ja sul on vabadus olla õnnetu või õnnelik sellel sõidul. See vabadus on sinu. Aga sul ei ole vabadust rööpaid suunata. Teekond suures plaanis on püsiv.

Teleoloogiliselt on kõik juba otsustatud. Nõnda ütleb Vana Testament:  „Mina olen Jumal ja ei ole teist… kes algusest kuulutab lõppu, öeldes: minu nõu jääb püsima ja ma teen kõik, mis mulle meeldib.“

(Js 46:9–10; sama mõte kõlab ka Iiobi ja Koguja raamatus.)

Seega meie päralt on vaid olemise rõõm. Rõõm olla selles ilmas. Sest nagu kuulus Eesti huumorifilmi tegelane Valdis on öelnud: „Elu on ikka seiklus.“ Ja seda ta tõepoolest on — üks seiklus, kingitus meile ja abiks Jumalale.

See ei tähenda, et me ise „kutsume“ endid olukordadesse. Me ei loo neid ega ürita midagi „alustada“. Me võtame omaks rollid, millesse meid on pandud. Ja see on fraktaalne — sama loogika kehtib ka teistes elu kategooriates. Näiteks muutumatud faktorid: sündisin Eestis, vanemad olid eestlased — olen eestlane. Väga lihtne.

Ja kui see on nii ühes kategoorias, siis on see nii ka teistes, isegi kui need pole nii selgelt määratletavad. Mõned on pidevas muutumises, mistõttu on raske öelda, kas nad üldse eksisteerivad. Näiteks majanduslik seisund võib nii sageli kõikuda, et on võimatu öelda, kas keegi on pankrotistunu või jõukas. Need kategooriad on keerulised ja sõltuvad paljudest teguritest, mida me ei suuda korraga hoomata ega pruugi isegi teada.

See, mida ma siin põhimõtteliselt räägin, on fundamentaalne Lutheri sola fide. Ainult usust. Ainult see uskumus, et ma olen siin nii, nagu ma olen, seepärast, et ma pean olema. Et Jumal on hea ja on lasknud mul siin olla. Meie töö on kuulata ja vastata. Me ei pea ise midagi välja nuputama — see on tühi töö ja vaev.
Ja nüüd võib keegi täiesti õigusega küsida: “Olgu, Karl. Väga tore. Aga mis kasu sellest mulle on? Mida ma nüüd teen? Mida ma teen siis, kui mu meel on jälle kusagil mujal?”

Võtame siis kokku, mis me täna tegelikult rääkisime.

Me alustasime sellest, et väga palju halbu asju võib juhtuda — aga see ei tähenda, et need peavad juhtuma. Ja ometi me elame tihti nii, nagu kõik keerleks nende mõne suure hüpoteetilise hirmu ümber. Järeldus: võimalus ei ole sama, mis paratamatus.

Siis me vaatasime ausalt otsa sellele, et inimmõistus ei kuula ratsionaalset argumenti siis, kui emotsioon on roolis. Meie tunded tulevad ja lähevad. Me ei saa neid lihtsalt nipsust välja lülitada ega „tunda end paremini“ käskida. Järeldus: me ei ole oma emotsioonide diktaatorid.

Sealt edasi jõudsime selleni, kuidas inimene hakkab end päästma — mõjutajatega, tuimestusega, eraldumisega, patuga, libasuhetega, mis iganes. Ja see kõik võib anda ajutist leevendust, aga ei kanna välja. Järeldus: päästerõngad, mis pole Jumalast, ei päästa.

Ja siis me ütlesime välja ühe karmi tõe: paljud inimesed küsivad “miks ma olen siin?” alles siis, kui kõik muu on katki. Kriis rebib maski eest. Järeldus: kriis paljastab, mis on päris, ja mis oli enesepettus.

Siis ma rääkisin sellest, kuidas tänapäeva maailm üritab meid veenda, et tähendust polegi ja põhjuseid polegi. Et tee „lihtsalt midagi“ ja küll kuidagi saab. Aga see on absurd: isegi loomad ei ela nii. Me näeme, et reaalsus on seoseid täis; kõigel on põhjus ja me oleme osa millestki. Järeldus: kui inimene elab ilma “milleks”-küsimuseta, siis ta läheb seest tühjaks.

Siis me jõudsime lahtilaskmiseni. Mitte lahtilaskmiseni elust, vaid lahtilaskmiseni kontrolli illusioonist. Väga vähe on meie teha. Meile on antud ohjad, aga mitte tempo; suund, aga mitte rööpad. Ja siis tuli see vana ja raske lause: teleoloogiliselt on kõik juba otsustatud — Jumala nõu jääb püsima. Järeldus: me ei juhi rada, aga me vastutame oma vastuse eest.

Ja siis, kogu selle asja sees, tuli viimaks Lutheri sola fide: ainult usk. Mitte see usk, mis on meie peas nagu mingi teooria, vaid see usk, mis ütleb: “Ma olen siin, nii nagu ma olen, seepärast et ma pean olema. Jumal on hea. Ja minu töö ei ole välja nuputada, vaid kuulata ja vastata.” Järeldus: usk ei ole kontroll, usk on usaldus.

Nüüd — mida teha siis, kui su meel on kusagil mujal?

Siin tuleb Paulus meile appi ja ta ei anna meile filosoofiat, vaid käsu, mis on üllatavalt konkreetne: “tooge oma ihud Jumalale.” Mitte esmalt oma tunded. Mitte esmalt oma tujud. Oma ihud.

See tähendab: kui su meel jookseb ära, ära jookse talle järele. Too tagasi oma kohalolu. Too tagasi oma keha sinna, kus sa oled. Tee seda, mis on su ees — mitte seda, mida su hirm sulle maalib. Kui sa oled kusagil, siis ole seal. Kui sul on inimene ees, siis ole temaga. Kui sul on töö ees, siis tee seda. Kui sul on palve ees, siis palveta. Isegi kui su sees on torm.

Ja kui sa kukud läbi — ja sa kukud niikuinii — siis ära tee seda teist suurt viga, mida inimene teeb: ära hakka end vihkama. Too end tagasi. Jälle. Ja jälle. Ja jälle. Sest see ongi see “meele uuendamine”, millest Paulus räägib — mitte üks suur ilmutus, vaid järjepidev tagasi tulemine. Nagu jõusaal. Nagu pilliharjutus. Nagu sisseharjutatud tee.

Ja just siin sünnibki rahu. Mitte siis, kui kõik on korras, vaid siis, kui sa oled kohal selles, mis on sulle antud. Mitte kontrollis, vaid usalduses. Mitte põgenemises, vaid vastamises.

Sest lõpuks on elu tõesti seiklus. Aga see ei ole seiklus, mida me ise välja mõtleme. See on seiklus, kuhu meid on pandud. Ja selle seikluse keskel ütleb Kristus: “Sa oled minu käes.” Ja Paulus ütleb: “Too end Jumalale.”

See ongi meie mõistlik jumalateenistus.

Aamen.

​​​​